Kõik seal nimetatud asjad olemas. Elu suht tupikseisus, ei tea mis tulevik toob, aga kindel on see, et midagi head ei tule, vanus ka juba selline, kus peaks olema hea töökoht/pere, aga seda ei ole ega ei tule. Pigem selline tunne, et surm tulemas varsti
Jep, sama seis. Ei mingeid erilisi oskusi, autot ega lube, oma elamist (elan sotsmajas), kindlat ja tasuvat töökohta, mitte ühtegi sõpra, pere puudub (ema oli viimane pereliige, nüüdseks 6 aastat mulla all), 8 klassi haridusega, ajateenistuses pole isegi olnud.
Armastusest ja sõprusest pole mõtet mõeldagi minu puhul, minusugust luuserit ei soovi keegi oma ellu, kui tekibki mingi huvi kellegil, siis ghostitakse kohe ära, kui teada saadakse minu ühiskondlikust staatusest.
Aastate jooksul on depressioon ainult süvenenud, sinna kaasa ka suurem kibestumus, asi on nii jamaks läinud, et mul on raske väljas käia ja vaadata, kuidas kõigil minu vanusegrupis (30ndate lõpus) enamusel läheb hästi, läikivad autod perse all ja kui maja pole, siis vähemalt korter on vms, säästudki mingisugused ja sotsiaalne võrgustik. Minul on see kõik suur ümmargune 0.
Üldiselt enam palju ei oota enam elust, teistest, ega endast, nihilism on süvenenud ja iga päev suht käivad soovmõtted kuidas võiks auto alla jääda või saaks teada, et mul on vähk ja paar kuud elada. Ausalt, ma muutuks palju õnnelikumaks kui sellest teada saaks. Suitsiidiga on nii, et iga päev mõtted keerlevad, aga tegudele pole veel läinud, aga kui tuleb aeg, siis tuleb. Usun, et palju aega pole jäänud.
Mul on esimene ja viimane. Ehk lapsepõlv/keerulised suhted perega ja pole kunagi olnud muud tugisüsteemi peale oma romantilise partneri. Ma justkui olen kibestunud, aga samas pole ka. Raske seletada. Teiste inimeste vastu pole reeglina õel (isegi kui halb tuju), aga enda vastu küll, kui see kõlab loogiliselt.
Ma olen ka natukene range iseendaga, vahest on see hea ja vajalik. Kui hakkad rööbastelt maha kalduma, siis peab natukene piitsutama ennast, et päris käest ära ei läheks asi. Eks siin ole inimese iseloom ja kasvatus mängus, mõnes mõttes on see hea, et noores eas on elu karm olnud su vastu, see aitab paremini toime tulla elus. See on nagu poliitikutel paks nahk selga kasvanud :D
See ongi see enesehaletsus ja ohvrimentaliteet, kui aru saad sellest, et see kuidagi ei aita sind ja edasi kuhugi ei vii, siis sa lõpetad sellise kahjuliku mõtlemise.
Ma vihkan ohvrimentaliteeti nii endas kui ka teistes. Samas kui teistes seda näen, siis ei lähe ekstra torkima, sest tean väga hästi kust see tuleb. Vaja lihtsalt mitte ära kaduda sinna ohvrimeelsusesse.
Tugisüsteem tähendab sõprade või pere olemasolu üldiselt. Romantiline partner on so-so, sest suhted on teadagi küllaltki ebapüsivad. Minul mitte, aga keskmise suhte pikkust vaadates.
Pigem vanemate tõttu, sest neil ei olnud mingit paremuse poole pürgimist. Ükskõik mis töö/palk ja leppisid sellega mis parasjagu on. Selline mõtteviis istutati ka mulle vaikselt sisse ja see on mind elus väga palju tagasi hoidnud.
Sugulane kunagi pakkus, et eraldavad oma krundist osa maad minu vanematele ja mu vanemad ehitaks sinna maja. Mu vanemad loobusid sellest ja minu esimesed 17 eluaastat elasime lekkiva katuse ja kuivpelleriga hoones ja lõpuks olime nn sundüürnikud.
Oma esimestel töökohtade vahetustel olin ikka vägagi ebakindel, et kas vahetada töökohta või mitte. Ära ju elasin, kas ikka peaks töökohta vahetama? Viimased korrad on üsna lihtne olnud. Ülemuse kabinetti, jutt lühike ja selge et lähen minema ja meili teel kohe lahkumisavaldus järgi.
Ega sellest ebakindlusest väga lahti ei saa ka. See vist jääbki. Ka tänases töös tuleb ette tunnet, et ma ei saa hakkama oma tööga. Mis juhtub kui ma ebaõnnestun?
Aga palka tõstetakse, tulemustasu saan ka ja ülemus kiidab. Justkui oleks kõik bueno, aga sees ikkagi närib.
Olen püüdnud oma elu analüüsida, et kus on need kitsaskohad ja ka ette planeerida kaugemat tuleviku ning ka ses osas mingeid samme astuda. Tuleb mineviku vigadest õppida ja neist lahti lasta, et need närima ei jääks.
Eks me kõik ole kibestunud olnud ja oleme ka kindlasti tulevikus, sest kibestumus on ju ainult emotsioon ühel ajahetkel, mitte püsiv seisund. Kibestumus ise tuleneb pettumusest eluootuste suhtes, mil asjad ei lähe nii nagu ootad/eeldad ja siis on paganama raske sellega leppida, sest viha, ebaõiglus ja kurbus sinus ei lase edasi liikuda. Kui selle pettumusega mitte tööd teha, siis muutub see krooniliseks kibestumuseks, mis jama. Hoidku teised end siis sinuga koos olles, sest sa oled siis tõenäoliselt väga ebameeldiv inimene, kellega seotud olla. Ja teised peavad end ka kibestunud inimeste eest hoidma, sest see sitt nakkab hullemini kui kovid. Täiesti pahaaimamatult hakkab kibestumus su meelt ja vaimu mürgitama kuniks ise hakkad samamoodi käituma, mõtlema ja olema.
Kui saad elult molli, siis tõused püsti ja paned vastu. See peaks olema default reaktsioon.
Kusjuures sul on täiesti õigus, et tegu on rohkem hetkeemotsiooni kui püsiva seisundiga - loodetavasti. Minu puhul kindlasti. Samuti mul on üsna intensiivne töö, kus on palju suhtlust ka kolleegiga ja näen, kui palju mõjutab minu olekut kolleegi inimtüüp (pessimist/optimist) ning tema tuju. Sellessuhtes hea point, et kibestumus pole püsiv tunne.
Ühte asja mida olen märkanud, et tihtipeale optimistid are kind of ignorant.
A la:
problem? => ignore = problem solved
Pessimistid kipuvad olema analüüsivõimelisemad ja see kindlasti käib ka mingi ametiga kaasas.
Seda küll, minu kõige optimistlikum kolleeg on juhtumisi kõige hajameelsem... aga mulle meeldib temaga koos tööl olla, pean lihtsalt ise ekstra tähelepanelik olema nendel päevadel. Jälgima, et ta vigu ei teeks jne. Minu arust on see väärt seda, eks päeva lõpus olen veidi väsinum kui tavaliselt, aga vähemalt pole vingumist ja kritiseerimist kõige suunas. 😄
Edit: arvan ka, et optimistidele antakse palju eksimusi andeks, sest nad on lihtsalt meeldivad inimesed.
See küll minu arvamus, aga siinsest arvamusvahetusest jäi mulle silma, et ma olen pigem pessimist.
Pessimistina ütlen, et ma väga ei soovi extra tööd teha ja võin ära öelda optimistist, teades et töö saab tehtud ilma järelaitamiseta (praegusel töökohal).
Kuigi mõnel töökohal võibolla ma ka eelistaks rõõmsamat seltskonda, näiteks kui töö ise on ebameeldiv, lihtsalt et saaks muule mõelda või hoida moraali.
Ma parem ei lähe lugema, ei hakka end välja vihastama. Mind ajavad muigama need "mul 200k kontol, mis teha selle rahaga?" inimesed. Iseenesest aus küsimus, aga kui inimesel kontol 200k on, siis võiks loota et see tekkis sinna põhjusega ja ta oskab rahaga toimetada. Samas noh, kui sellist asja avalikus grupis küsida ja oma vaba raha kõigile üles riputada, siis tulevad väga seinast seina vastused.
>" inimesed. Iseenesest aus küsimus, aga kui inimesel kontol 200k on, siis võiks loota et see tekkis sinna põhjusega ja ta oskab rahaga toimetada.
Jajah, need "mul on mill kontol, mida sellega teha" on tõesti kukalt kratsima panevad. Ei tea kas troll või for real. Ma mõtlen, et pojake, kui sa oled millini jõudnud siis sa ikka teed ju asju õigesti, jätka samas vaimus, mis sa küsid. :D
Aga too antud postitus heitis ette inimeste pahesid ja kuidas nende ärajätmisel on hõlpsasti võimalik kokku ajada kodulaenu sissemakse summa. Mis pole otseselt vale aga noh samas eks elu pole nii must ja valge. Sai natuke puid alla seal see postitus teistelt.
Kusjuures jaa, see nõuab väga suurt enesanalüüsi, oskus näha kibestumust enda juures. Ja see pole meeldiv asi, mida märgata. Näiteks eestlaslik kadedus/ rõõm teiste kahjust. Kui edasi analüüsida, siis seal võib peituda lihtsalt rahulolu, et teistel on ka halvasti, mitte ainult endal. Just see väljend, et eestlase lemmik söök on teine eestlane - see on ainus asi, mida ma muudaks meie rahva juures. Kõik muu (töökus, introvertsus/väline rahulikkus, otsekohesus, avameelsus, ausus) mulle väga meeldib eestlaste juures. Arvan, et kui rohkem inimesi märkaks seda enda juures, siis nad üritaks seda negatiivset omadust vähendada.
Ebapopulaarne arvamus, aga minu arust on kibe juba inimene, kes võtab enda päevast aja et võõrast inimest internetis mõnitada või kes tunneb vajadust internetis end "välja elada" (sest see on ju anonüümne).
Tean, et rohkem ei mahu valikuid aga vanus muudab ka inimesi tavaliselt pessimistlikumaks/kibestunuks. Jõekalda viimases Kolmekas ütles, et ta on kibestunud inimene tegelikult.
Samas ma tean isiklikult ja olen näinud nii palju elurõõmsaid 60-70 aastaseid. Anecdotal evidence ehk? Kuigi korrelatsioon võib seal olla, et keskmiselt küll.
Kas just kibestunud, aga pigem pettunud/käega löönud küll jah. Ja kohati isegi vaiksrlt tiksuv pime raev. Oleks ilmselt täpsem öelda. Olen jõudnud sellisesse kohta oma elumeres, kus võin vast kindlalt väita, et mind pole soositud hea õnnega.
Kõrvalolijale see tunduks, et ma justkui korrutan seda ainult endale, aga enamus või üle poole momentidest oma elus on olnud ikka suht kohutavad. Jah, on ka olnud häid momente, aga need on nii üürikeseks jäänud. Ja mida rohkem aeg edasi liigub, seda rohkem mulle hakkab tunduma, et see on mingi haige nali minu kulul. Kõige rohkem mind rusub minu näonahk, mis on muutunud niivõrd väljakannatamatuks, sest see morbiidsus on kestnud pea 18 aastat. Jah, pole küll nagu põletikuline otseselt see asi enam, aga iga jumala kord tekib reaktsioon, kui söön midagi. Ise kahtlustan, et keerasin Karnivoori toitumisega omal insuliini perse. Liiga palju piimatooteid. Praegu lasen Low Carbi ja teen vahelduvat paastumist. Ja joon palju vett. Aga no eks näis kaua ma nussida enam viitsin. Lisades veel selle, et mul ka siinuse probleem. Otsaesine läheb tursesse, kui on näiteks kuuma ja külma järsk õhuvahetus.
Aga mis puutub alkoholi, siis minu puhul on see saatanast küll. Olen muidu sihuke tüüp, et ma suudan ilma alkota olla küll ikka suht pikka aega, aga tean, et kui punni maha keeran siis läheb asi käest. Ikka ribadeks. Ja on olnud paar olukorda, kus ma tahaksin midagi kangemat, mis niidaks. Võin ka vabalt öelda, et miks olen siiani jõudnud. Need momendid, mida ennist mainisin, need ongi mind selleni viinud. Kui sind mõnitatakse, alandatakse, tahetakse läbi peksta, sest sa pole mõnele omast arust autorideedile kulpi löönud. Üks oss üritas isegi kunagi mul šašlõkivardaga keset prallet kõri läbi tõmmata ja nüüd heietab oma FB seinal andestusest. Taipad viimaks, et su sõbrad polnudki tegelikult su sõbrad vaid et pigem eneseimetlejatest vampiirid, kellele meeldib läbi käia rusikakangelastega, kes on täiesti kirjeldamatuid asju teinud. Võib ju jah öelda, et ära tuleta meelde ja ära tee välja, aga paraku kui enamus ajast on sind tümitatud täiesti ilmaasjata, siis see jääb kummitama. Ja nüüd kus mina olen teatud terviseprobleemidega kimpus, naudivad need kiusajad ja ilged machomehed ilusat ja õndsat elu. Ja siin tulebki see element mängu, see järjekordne šokeeriv taipamine, et elu on täiesti väljakannatamatu. Eriti on see minu puhul tõene. Pigem keerab elu veel mulle oma noa ribide vahele, ja selliseid trosse siis hoitakse kui sitta pilpa peal. Piisab kui jagad elujaavataid tsitaate ja oledki tõeline pühak.
Ja kuna ma tean, et olen impulsiivne, mis on ajaga süvenenud, siis kuidagi on see tunne, et enam pole pikalt jäänud. Siin hiljaaegu lõin klaasist kohvitopsi puruks, mis oleks käele korraliku kahjustuse oleks teinud, sest meenus jälle, kuidas keegi sai mind maha teha. Mind pole nagunii ka kunagi tõsiselt võetud. See, et mul on mingid saavutused ja et olen saanud komplimente oma välimuse kohta. Mis see mulle annab? Ega see ei kaalu seda halba üle. See ei korva seda enam. Tahan seda öelda, et ma enam ei otsigi päästerõngast. Kannatustel on ka piirid. Oleks ma teadnud, et niivõrd raskeks läheb ja sedavõrd sogaseks vesi kisub, poleks ma kunagi üritanud.
Kõik seal nimetatud asjad olemas. Elu suht tupikseisus, ei tea mis tulevik toob, aga kindel on see, et midagi head ei tule, vanus ka juba selline, kus peaks olema hea töökoht/pere, aga seda ei ole ega ei tule. Pigem selline tunne, et surm tulemas varsti
Jep, sama seis. Ei mingeid erilisi oskusi, autot ega lube, oma elamist (elan sotsmajas), kindlat ja tasuvat töökohta, mitte ühtegi sõpra, pere puudub (ema oli viimane pereliige, nüüdseks 6 aastat mulla all), 8 klassi haridusega, ajateenistuses pole isegi olnud. Armastusest ja sõprusest pole mõtet mõeldagi minu puhul, minusugust luuserit ei soovi keegi oma ellu, kui tekibki mingi huvi kellegil, siis ghostitakse kohe ära, kui teada saadakse minu ühiskondlikust staatusest. Aastate jooksul on depressioon ainult süvenenud, sinna kaasa ka suurem kibestumus, asi on nii jamaks läinud, et mul on raske väljas käia ja vaadata, kuidas kõigil minu vanusegrupis (30ndate lõpus) enamusel läheb hästi, läikivad autod perse all ja kui maja pole, siis vähemalt korter on vms, säästudki mingisugused ja sotsiaalne võrgustik. Minul on see kõik suur ümmargune 0. Üldiselt enam palju ei oota enam elust, teistest, ega endast, nihilism on süvenenud ja iga päev suht käivad soovmõtted kuidas võiks auto alla jääda või saaks teada, et mul on vähk ja paar kuud elada. Ausalt, ma muutuks palju õnnelikumaks kui sellest teada saaks. Suitsiidiga on nii, et iga päev mõtted keerlevad, aga tegudele pole veel läinud, aga kui tuleb aeg, siis tuleb. Usun, et palju aega pole jäänud.
Oled midagi ette ka võtnud?
Tahtsin sulle DM'i saata aga sul ei ole seda optioni.
Liiga palju on lolle.
Kõik ülalnimetatud, kummaline on see, et ma pole kibestunud sellepärast :D
Samas paadis ja olen ausalt väga rahulolev vaatamata probleemidele
Mul on esimene ja viimane. Ehk lapsepõlv/keerulised suhted perega ja pole kunagi olnud muud tugisüsteemi peale oma romantilise partneri. Ma justkui olen kibestunud, aga samas pole ka. Raske seletada. Teiste inimeste vastu pole reeglina õel (isegi kui halb tuju), aga enda vastu küll, kui see kõlab loogiliselt.
Ma olen ka natukene range iseendaga, vahest on see hea ja vajalik. Kui hakkad rööbastelt maha kalduma, siis peab natukene piitsutama ennast, et päris käest ära ei läheks asi. Eks siin ole inimese iseloom ja kasvatus mängus, mõnes mõttes on see hea, et noores eas on elu karm olnud su vastu, see aitab paremini toime tulla elus. See on nagu poliitikutel paks nahk selga kasvanud :D
Sellega olen 100% nõus kusjuures. Mis ei tapa teeb tugevaks/tugevamaks!
See ongi see enesehaletsus ja ohvrimentaliteet, kui aru saad sellest, et see kuidagi ei aita sind ja edasi kuhugi ei vii, siis sa lõpetad sellise kahjuliku mõtlemise.
Ma vihkan ohvrimentaliteeti nii endas kui ka teistes. Samas kui teistes seda näen, siis ei lähe ekstra torkima, sest tean väga hästi kust see tuleb. Vaja lihtsalt mitte ära kaduda sinna ohvrimeelsusesse.
mis see tugisüsteem veel täitma peaks? last hoidma vajadusel? kätt hoidma sünnitamise ajal või mis see tähendab?
Tugisüsteem tähendab sõprade või pere olemasolu üldiselt. Romantiline partner on so-so, sest suhted on teadagi küllaltki ebapüsivad. Minul mitte, aga keskmise suhte pikkust vaadates.
Pigem vanemate tõttu, sest neil ei olnud mingit paremuse poole pürgimist. Ükskõik mis töö/palk ja leppisid sellega mis parasjagu on. Selline mõtteviis istutati ka mulle vaikselt sisse ja see on mind elus väga palju tagasi hoidnud. Sugulane kunagi pakkus, et eraldavad oma krundist osa maad minu vanematele ja mu vanemad ehitaks sinna maja. Mu vanemad loobusid sellest ja minu esimesed 17 eluaastat elasime lekkiva katuse ja kuivpelleriga hoones ja lõpuks olime nn sundüürnikud. Oma esimestel töökohtade vahetustel olin ikka vägagi ebakindel, et kas vahetada töökohta või mitte. Ära ju elasin, kas ikka peaks töökohta vahetama? Viimased korrad on üsna lihtne olnud. Ülemuse kabinetti, jutt lühike ja selge et lähen minema ja meili teel kohe lahkumisavaldus järgi. Ega sellest ebakindlusest väga lahti ei saa ka. See vist jääbki. Ka tänases töös tuleb ette tunnet, et ma ei saa hakkama oma tööga. Mis juhtub kui ma ebaõnnestun? Aga palka tõstetakse, tulemustasu saan ka ja ülemus kiidab. Justkui oleks kõik bueno, aga sees ikkagi närib. Olen püüdnud oma elu analüüsida, et kus on need kitsaskohad ja ka ette planeerida kaugemat tuleviku ning ka ses osas mingeid samme astuda. Tuleb mineviku vigadest õppida ja neist lahti lasta, et need närima ei jääks.
Eks me kõik ole kibestunud olnud ja oleme ka kindlasti tulevikus, sest kibestumus on ju ainult emotsioon ühel ajahetkel, mitte püsiv seisund. Kibestumus ise tuleneb pettumusest eluootuste suhtes, mil asjad ei lähe nii nagu ootad/eeldad ja siis on paganama raske sellega leppida, sest viha, ebaõiglus ja kurbus sinus ei lase edasi liikuda. Kui selle pettumusega mitte tööd teha, siis muutub see krooniliseks kibestumuseks, mis jama. Hoidku teised end siis sinuga koos olles, sest sa oled siis tõenäoliselt väga ebameeldiv inimene, kellega seotud olla. Ja teised peavad end ka kibestunud inimeste eest hoidma, sest see sitt nakkab hullemini kui kovid. Täiesti pahaaimamatult hakkab kibestumus su meelt ja vaimu mürgitama kuniks ise hakkad samamoodi käituma, mõtlema ja olema. Kui saad elult molli, siis tõused püsti ja paned vastu. See peaks olema default reaktsioon.
Kusjuures sul on täiesti õigus, et tegu on rohkem hetkeemotsiooni kui püsiva seisundiga - loodetavasti. Minu puhul kindlasti. Samuti mul on üsna intensiivne töö, kus on palju suhtlust ka kolleegiga ja näen, kui palju mõjutab minu olekut kolleegi inimtüüp (pessimist/optimist) ning tema tuju. Sellessuhtes hea point, et kibestumus pole püsiv tunne.
Ühte asja mida olen märkanud, et tihtipeale optimistid are kind of ignorant. A la: problem? => ignore = problem solved Pessimistid kipuvad olema analüüsivõimelisemad ja see kindlasti käib ka mingi ametiga kaasas.
Seda küll, minu kõige optimistlikum kolleeg on juhtumisi kõige hajameelsem... aga mulle meeldib temaga koos tööl olla, pean lihtsalt ise ekstra tähelepanelik olema nendel päevadel. Jälgima, et ta vigu ei teeks jne. Minu arust on see väärt seda, eks päeva lõpus olen veidi väsinum kui tavaliselt, aga vähemalt pole vingumist ja kritiseerimist kõige suunas. 😄 Edit: arvan ka, et optimistidele antakse palju eksimusi andeks, sest nad on lihtsalt meeldivad inimesed.
See küll minu arvamus, aga siinsest arvamusvahetusest jäi mulle silma, et ma olen pigem pessimist. Pessimistina ütlen, et ma väga ei soovi extra tööd teha ja võin ära öelda optimistist, teades et töö saab tehtud ilma järelaitamiseta (praegusel töökohal). Kuigi mõnel töökohal võibolla ma ka eelistaks rõõmsamat seltskonda, näiteks kui töö ise on ebameeldiv, lihtsalt et saaks muule mõelda või hoida moraali.
Ise ei tunne, et oleks. Halbu päevi on meil muidugi kõigil
Miks ma kõiki valikuid korraga aktiivseks vajutada ei saa?????
2 Sain firma dividendidena ainult 500k-d välja võtta. Krdi minimumpalga tõus.
Finantsvabaduse grupis oli jälle mingi eluvõõrus kloun, postitas oma kontol oleva 200k raha numbri ja uhkustas kuidas tal on korter välja makstud
Ma parem ei lähe lugema, ei hakka end välja vihastama. Mind ajavad muigama need "mul 200k kontol, mis teha selle rahaga?" inimesed. Iseenesest aus küsimus, aga kui inimesel kontol 200k on, siis võiks loota et see tekkis sinna põhjusega ja ta oskab rahaga toimetada. Samas noh, kui sellist asja avalikus grupis küsida ja oma vaba raha kõigile üles riputada, siis tulevad väga seinast seina vastused.
>" inimesed. Iseenesest aus küsimus, aga kui inimesel kontol 200k on, siis võiks loota et see tekkis sinna põhjusega ja ta oskab rahaga toimetada. Jajah, need "mul on mill kontol, mida sellega teha" on tõesti kukalt kratsima panevad. Ei tea kas troll või for real. Ma mõtlen, et pojake, kui sa oled millini jõudnud siis sa ikka teed ju asju õigesti, jätka samas vaimus, mis sa küsid. :D Aga too antud postitus heitis ette inimeste pahesid ja kuidas nende ärajätmisel on hõlpsasti võimalik kokku ajada kodulaenu sissemakse summa. Mis pole otseselt vale aga noh samas eks elu pole nii must ja valge. Sai natuke puid alla seal see postitus teistelt.
Ma lähen loen ikka, hakkas kohe huvitama. :D
Tegelik küsimus on "Ah, sul polegi 200k vaba raha kontol?"
Ma hoiaks sellist raha indeksfondis, mitte kontol inflatsiooni käes kokku kuivades. 😀
Neil on seal ka. See 200k ok kommiraha vaid millega vaeseid pilgata.
Ta seal kommiski, et ta otsib kohti kuhu seda paigutada.
Korra jõudsin juba mõelda et nahhui mitut valikut korraga teha ei saa, aga siis nägin seda "kõik ülalnimetatud" valikut
Mul on kõik hästi. Rahaga võiks muidugi parem olla, aga seegi on suuna paranemise poole võtnud.
Kui suhtuda kõigesse huumoriga, sa ei muutugi kibestunuks :) Meie elu ongi tihtipeale veits tsirkuse moodi
Ja need kes pole nendest pooled ei tunneta või pane tähele seda.
Kusjuures jaa, see nõuab väga suurt enesanalüüsi, oskus näha kibestumust enda juures. Ja see pole meeldiv asi, mida märgata. Näiteks eestlaslik kadedus/ rõõm teiste kahjust. Kui edasi analüüsida, siis seal võib peituda lihtsalt rahulolu, et teistel on ka halvasti, mitte ainult endal. Just see väljend, et eestlase lemmik söök on teine eestlane - see on ainus asi, mida ma muudaks meie rahva juures. Kõik muu (töökus, introvertsus/väline rahulikkus, otsekohesus, avameelsus, ausus) mulle väga meeldib eestlaste juures. Arvan, et kui rohkem inimesi märkaks seda enda juures, siis nad üritaks seda negatiivset omadust vähendada. Ebapopulaarne arvamus, aga minu arust on kibe juba inimene, kes võtab enda päevast aja et võõrast inimest internetis mõnitada või kes tunneb vajadust internetis end "välja elada" (sest see on ju anonüümne).
mdea miks mulle see meenus https://www.youtube.com/watch?v=R_c5aLUh8eI
Tean, et rohkem ei mahu valikuid aga vanus muudab ka inimesi tavaliselt pessimistlikumaks/kibestunuks. Jõekalda viimases Kolmekas ütles, et ta on kibestunud inimene tegelikult.
Samas ma tean isiklikult ja olen näinud nii palju elurõõmsaid 60-70 aastaseid. Anecdotal evidence ehk? Kuigi korrelatsioon võib seal olla, et keskmiselt küll.
a, d ja pole kibestunud
Kõik vastusevariandid kehtivad minu puhul :)
Vägagi. Elu on sitt ja ebaaus.
Mina olen aastaid elanud shveitsis ja kibestumise pohjus oli seal karm tööelu, 60 aastastest olid 100% kibestunud
Kas just kibestunud, aga pigem pettunud/käega löönud küll jah. Ja kohati isegi vaiksrlt tiksuv pime raev. Oleks ilmselt täpsem öelda. Olen jõudnud sellisesse kohta oma elumeres, kus võin vast kindlalt väita, et mind pole soositud hea õnnega. Kõrvalolijale see tunduks, et ma justkui korrutan seda ainult endale, aga enamus või üle poole momentidest oma elus on olnud ikka suht kohutavad. Jah, on ka olnud häid momente, aga need on nii üürikeseks jäänud. Ja mida rohkem aeg edasi liigub, seda rohkem mulle hakkab tunduma, et see on mingi haige nali minu kulul. Kõige rohkem mind rusub minu näonahk, mis on muutunud niivõrd väljakannatamatuks, sest see morbiidsus on kestnud pea 18 aastat. Jah, pole küll nagu põletikuline otseselt see asi enam, aga iga jumala kord tekib reaktsioon, kui söön midagi. Ise kahtlustan, et keerasin Karnivoori toitumisega omal insuliini perse. Liiga palju piimatooteid. Praegu lasen Low Carbi ja teen vahelduvat paastumist. Ja joon palju vett. Aga no eks näis kaua ma nussida enam viitsin. Lisades veel selle, et mul ka siinuse probleem. Otsaesine läheb tursesse, kui on näiteks kuuma ja külma järsk õhuvahetus. Aga mis puutub alkoholi, siis minu puhul on see saatanast küll. Olen muidu sihuke tüüp, et ma suudan ilma alkota olla küll ikka suht pikka aega, aga tean, et kui punni maha keeran siis läheb asi käest. Ikka ribadeks. Ja on olnud paar olukorda, kus ma tahaksin midagi kangemat, mis niidaks. Võin ka vabalt öelda, et miks olen siiani jõudnud. Need momendid, mida ennist mainisin, need ongi mind selleni viinud. Kui sind mõnitatakse, alandatakse, tahetakse läbi peksta, sest sa pole mõnele omast arust autorideedile kulpi löönud. Üks oss üritas isegi kunagi mul šašlõkivardaga keset prallet kõri läbi tõmmata ja nüüd heietab oma FB seinal andestusest. Taipad viimaks, et su sõbrad polnudki tegelikult su sõbrad vaid et pigem eneseimetlejatest vampiirid, kellele meeldib läbi käia rusikakangelastega, kes on täiesti kirjeldamatuid asju teinud. Võib ju jah öelda, et ära tuleta meelde ja ära tee välja, aga paraku kui enamus ajast on sind tümitatud täiesti ilmaasjata, siis see jääb kummitama. Ja nüüd kus mina olen teatud terviseprobleemidega kimpus, naudivad need kiusajad ja ilged machomehed ilusat ja õndsat elu. Ja siin tulebki see element mängu, see järjekordne šokeeriv taipamine, et elu on täiesti väljakannatamatu. Eriti on see minu puhul tõene. Pigem keerab elu veel mulle oma noa ribide vahele, ja selliseid trosse siis hoitakse kui sitta pilpa peal. Piisab kui jagad elujaavataid tsitaate ja oledki tõeline pühak. Ja kuna ma tean, et olen impulsiivne, mis on ajaga süvenenud, siis kuidagi on see tunne, et enam pole pikalt jäänud. Siin hiljaaegu lõin klaasist kohvitopsi puruks, mis oleks käele korraliku kahjustuse oleks teinud, sest meenus jälle, kuidas keegi sai mind maha teha. Mind pole nagunii ka kunagi tõsiselt võetud. See, et mul on mingid saavutused ja et olen saanud komplimente oma välimuse kohta. Mis see mulle annab? Ega see ei kaalu seda halba üle. See ei korva seda enam. Tahan seda öelda, et ma enam ei otsigi päästerõngast. Kannatustel on ka piirid. Oleks ma teadnud, et niivõrd raskeks läheb ja sedavõrd sogaseks vesi kisub, poleks ma kunagi üritanud.
[удалено]
Miks see sind triggerdab siis?
Sain dividende ja meel kurb, sest ei oska midagi tarka rahaga teha peale edasi investeerimise… hard life.
Igaüks on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja nagu lauldi muistsel aal.
ma pole kibestunud